Ajalugu

Taimeõlide kasutamise ajalugu ja traditsioon

Taimed ja ajalugu

Heebrea traditsioon
Ristiusu traditsioon

Paljudes kultuurides oli ja on healõhnalist aroomi seostatud jumalikkuse, pühadusega – jumalate, inglite ja pühakutega, keda ümbritses alati meeldiv lõhn. Lõhnastades iseennast või põletades lõhnavat ainet usuti loovat sidet pühadusega. Piiblis on kirjas, et templis on kaks altarit: üks vasest – toiduohverduste jaoks – ja teine kullast, mida kasutatakse maitseainete ja meeldivate suitsutusohvrite  toomiseks – „sest hing tunneb rõõmu ainult heast lõhnast.”

Eeterlikud õlid lõhnavates taimedes, aroomimolekulid, mis vabanevad selliste toimingute vältel, andes suitsudele nende aroomi, täpselt samuti kui männiokastes olev eeterlik õli annab männimetsale tema elustava väärtuse. Eeterlikud õlid tõusevad taimede kohale, seal tunneme nende lõhna looduse keskel kõndides ja inimesed on välja mõelnud mitmeid meetodeid, et kinni püüda taimede lõhnu,  neid molekule, mida nii paljud kasutavad selleks, et ühendust saada taevastega ja tunnetada jumalikku.

Uue Testamendi Ilmutusraamatus 5:8 kuuleme kahekümne neljast vanemast taevas, kes langevad Talle ette maha ”ja igaühel oli käes kannel ja kuldkausid, täis suitsutusrohte; need on pühade palved.” Taevas on kindlasti lõhnav paik. Ingel tuli altari ette, kuldne suitsutusastja käes ja talle anti palju suitsutusrohte (Ilm 8:3-4), et ta neid lisaks kõigi pühade palvetele kuldaltaril, mis oli aujärje ees. Ja suitsutusrohtude suits tõusis… Jumala ette.” Püha Vaimu kohalolek on sageli tajutav müstilise lõhna järgi ja väga paljud ristiusu pühakud olevat olnud hästi lõhnavad või lõhnanud nende säilmed meeldivalt, millest ka üldlevinud „pühaduse hõng”, mis on arvatavasti teada olnud juba aegade algusest. Palvelad lõhnavad sageli selle materjali järele, mida nende ehitamiseks kasutati. Solomoni tempel, kus Jeesus Jerusalemmas  õpetas, oli ehitatud suurepärastest lõhnavatest seedritest, mis kunagi kogu Liibanoni katsid. Aromaatne traditsioon on sageli peidus sümbolites, mille algupära me oleme ammu unustanud. Sõna „roosikrants” tuleneb näiteks faktist, et varakristlikud preestrid kandsid pühade ajal kaelas roosidest pärgi. Esimesed roosikrantsid tehti 165 roosinupust või rullikeeratud õielehest, mida teinekord tahmaga kinnitati. Ja kuulus juudi seitsme haruline küünlajalg, menorah, mis olnud Iisraeli embleemiks üle 3000 aasta, on jäljend lõhnavast ja ravivast salvei taimest, mis veel mitte väga ammu kattis Moriah mäge Jeruusalemmas. Kui Jeesus sündis, tõid kuningad kingituseks kulda, viirukit ja mürri – kulda võib-olla sellepärast, et majanduslikult abistada; viiruk ja mürr olid aga suitsutus- ja raviained. Kaks päeva enne Jeesuse ristilöömist  võttis Maarja „naela selget, väga kallist nardisalvi ning võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid juustega. Ja maja sai täis salvi lõhna.”(Joh 12:3)  nard kuulub palderjani perekonda; tema lõhn on võimas ja meeldiv ning ta omab rahustavat toimet. Jeesusel oli seda vaja ja kui Juudas Iskariot pahandas kallihinnalise õli raiskamise pärast, öeldes, et sellest saadav raha tuleb vaestele anda, kostis Jeesus: „ Jäta ta rahule, et ta seda saaks hoida minu matuse päevaks.(Joh 12:7)

Sõna „messias” tähendab võitut, salvitut. Kuningaid on juba ammustest aegadest alates võitud nende kuninglikkuse märgiks, ja Jeesus oli Taaveti liinis kuningas. Shakespeare kirjeldab Richard II võidmise vaimset ja religioosset olemust: „ isegi mitte kõikide merede vesi eii suuda maha pesta võitud kuningalt; Ei ilmainimeste arvamus muuta saa, kes valitud Jumala armust.”

Kroonimiseõli on ajaloo vältel seganud kuninglikud arstid, 1953. Aastal tegi seda Surgeon-Apothecary, aga alati on sellel ka religioosne aspekt juures. Elisabethi võidmise õli pühitseti – jumaliku õnnistuse märgiks – Glousesteri piiskopi poolt St. Edward the Confessori kabelis Westmister Abbeys, enne kui see pandi tseremoonia läbiviimiseks koos krooniga altarile. Võidmine pühitses ja kinnitas kuninganna Elisabethi tema ametisse – pani sellele jumaliku pitseri. Esimene inglise kuningas, keda võiti oli Egforth of Mercia aastal 785; tehti seda juudi traditsioonide kohaselt, mida on kirjeldatud Vanas Testamendis. Aromaatsed traditsioonid ulatuvad väga kaugetesse aegadesse ja need jätkuvad ka tulevikus.  Senini me ainult ei osanud seletada, miks aroome usutalitlustes kasutatakse. Lõhn lihtsalt liigub maise ja pühaliku vahel, ühendades need kaks ühise kogemuse varal. Tekib side ja ühtlasi lootus enamale. Tänapäeval tahame teada, kuidas miski toimib, kaasa arvatud lõhna usuotstarbeline kasutamine.

Selleks peaksime täpselt teadma kuidas aroom toimib. Kaks haistesibulat tulevad aju eesosast välja ja neil on närvid, mis ulatuvad ninaotsani, kus kohtuvad lõhnamolekulidega. Me teame ka seda, et lõhn koosneb molekulidest, millel on kindel ehitus, võnkesagedus ja valgust murdvad omadused, ja nad „jäävad kinni” retseptoritesse, saates sealt ajju signaale. Aroom elustab mälestusi ja me saame aru, et osa ajust tegeleb sellega, aga keegi ei tea täpselt, kuidas jasmiini lõhn võib meelde tuua pildi soojast kuuvalguses kümblevast aiast. Aroomimolekulid jõuavad nii lähedale ajule kui üldse võimalik, olemata seejuures ise osa ajust. Nad stimuleerivad aju – see on nende töö ja haistmisnärvirakud sirutuvad nende poole, et nendega kohtuda. Aroom tekitab emotsioone ja äratab mälestusi ja sageli on need omavahel seotud. Emotsioonid ulatuvad väga sügavale meie olemusse. Aga aroom omakorda võib nendeni ulatuda. Aeg ei tähenda lõhnale midagi. Seega on aroomi toime sageli juhuslik ja alateadvuslik, usulises toimingus on ta aga tahtlik ja teadlik. Me valime teatavaid lõhnavaid aineid ja kasutame neid teataval viisil. Lõhnamolekulid, lõhnavad õlid pärinevad taimedelt, millega inimene on vahetult seotud. Taimed varustavad meid õhuga, mida me hingame ja kindlustavad kõige elava toiduga nii maa peal kui vees. Taimed on üheks elu allikaks. Aga fakt on, et me ei suuda teha põrmust mitte ühtegi taimerakku. Me oskame kloonida, aga mitte luua loodust. Kui loodus ega aroom ei ole veel täiesti seletatavad, kuidas saame siis loota, et teadus seletaks vaimsust? Molekulide tasandil on inimeste ja taimede vahel rabav sarnasus, meie evolutsioonis on kõik sügavalt omavahel läbipõimunud. Aju biokeemia seisukohalt omab vaimsuse ja hinge äratamine aroomiga üsna suurt tähtsust, kuna lõhnamehhanism on ainult veidi eemal teadvusest, kaasa arvatud kõrgemast teadvusest. Valguse seisukohalt on eeterlikud õlid kinni püütud valgus, mis saabub taevalaotusest taimede kaudu meieni. Eeterlikud õlid mõjutavad meie kogu olemust. Nagu katalüsaator, mis võimaldab haavadel paraneda või meeltel rahuneda, võivad nad ka meie hinge liigutada. Ei tea ühtegi muud ainet, millel oleks samad omadused. Nad on paindlikud, sobituvad, mitmepalgelised, sügavad, komplekssed, kerged, eeterlikud ja seda kõike positiivsel moel. Kui molekulid saaksid olla inglid, siis oleksid seda kindlasti eeterlikud õlid. Eeterlikud õlid lülitavad meid lainepikkusele, ühendusvõrku, millessegi, mis ühendab tervikut. (Tekst pärit V.A.Worwood „Lõhnavad Paradiisid”)

Heebrea traditsioon

”Kui iga käsk (10-st käsust) oli Kõigevägelise poolt öeldud, täitus maailm lõhnaga!”   Sabat 88b, rabi Jehosua Ben-Levi

Esimene juudi patriarh oli Aabram, kes elas Mesopotaamias umbes aastail 1700 e.m.a. Nagu me leome Moosese 1 Raamatust 12:1, andis Jumal talle käsu: „ Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ning õnnistan sind…”. Aabram läks sõnakuulelikult koos oma naise Saara ja vennatütre Lotiga Kaanasse, asudes eemale juba ülesharitud Kaana maadest, „Moore tamme” juures. Aastaid hiljem läksid Aabrami järglased näljahäda pärast Kaananimaal Egiptusesse, kus nad orjastati  sajanditeks, enne kui nad Moosese juhtimisel sealt välja viidi. Nad tulid tagasi Kaananimaale, kus inimesed elasid juba viljakates orgudes, ja asustasid metsaga kaetud, ilma inimasustuseta mäed. See oli maa, mis voolas „piima ja mett” – piima saadi kitsedelt ja mesilastelt mett, kes korjasid seda paljudelt metsikult kasvavatelt lõhnavatelt lilledelt rikkalikus alusmetsas. Mäed puhastati, tehti terassid ja istutati neile oliivi- ja viigipuid, granaatõunapuid ja viinamarjaaiad.

Moosest juhatati Jumala poolt (2Mo 30), kuidas teha püha suitsutusrohtu ja püha salvimisõli. Komme ohverdada suitsutusrohtusid kaks korda päevas algas peale Aaroni ajast pika retke jooksul läbi metsiku looduse Egiptusest ja jätkus Jeruusalemma templis. Heebrea pühade kirjade järgi (kaasa arvatud masoreetiline tekst) on koostisosad järgmised: „magusad maitseained, stache ja onycha ja galban; magusad maitseained koos puhta viirukiga.” Templi instituudis Jeruusalemmas räägiti, et nimekirjas oli stache, onycha, galban, viiruk, mürr, kassia, nard, safran, aromaatne koor ja kaneel. Mõned  kristlikud piiblid, ka heebrealaste oma, lisavad: „ segatud soolaga, püha ja puhtaga”. „Sool” oli arvatavasti salpeeter, siduv komponent.

Jätkuv ja keeruline arutelu käib tänapäevalgi piiblis toodud taimede nimede ja taimematerjali kohta. Kaneeli me teame. Cinnamonum verum ( varem C. Zeilanikum) kasvas ainult Idas, samuti teame, et foiniiklased ja araablased vedasid seda sisse võib-olla aastatel 500 e.m.a. Nad võisid seda isegi varem teha. Samuti on võimalik, et kaneel on iidsetest tekstidest valesti tõlgitud ja tähendab hoopis Etioopia puu Amyris kataf´i koort. Samasugused probleemid kerkivad esile ka kassia, stache, onycha ja iisopiga, ka teistega. Isegi paljude kohalike taimedega on probleeme. Stache on võinud olla näiteks styrax officinale, Liquidamber orientalis, Pistacia lentiscus või magusalt lõhnav vaik, mis eraldus aegajalt Amyris kataf` ilt – mille koor vahest tähendab piibli „kaneeli”. Näete, kui keeruline see kõik on!

Mis aga täiesti kindel – iidse Iisraeli mägede küljed olid kaetud lõhnavate lilledega, taimede ja põõsastega. Vaiku eraldus paljudelt puudelt ja lõhn oli tähtsal kohal iidse Heebrea elus. Nende lõhnavate materjalide ravivaid omadusi tunti vähemalt osaliselt ja nende puhastavatest omadustest peeti väga lugu. Lõhnav suitsutusrohi kaasnes alati Jumalale ohverdamisel või palvetamisel, kuna püha lõhnavat õli – tehtud mürri, kaneeli, kalmuse ja kassia leotisest oliiviõlis – kasutati tabernaakli, kirstu, laua, küünlajala, suitsutusaltari ja ohverdusaltari võidmiseks koos kõigi sinna juurde kuuluvate tasside ja anumatega. Kui Moosesele õpetati kuidas teha püha õli ja suitsutusrohtu, siis erinevad tekstid kinnitavad, et seda tehti kas „ apteekrite moel” või „lõhnasegajate moel”.

Vanad heebrealased kasutasid samuti aroomimaterjale isikliku hügieeni ja puhastusvahendeina; keha ja rõivaste lõhnastamiseks; kui putukatõrjevahendeid ja lõhnastajaid voodite ja linade jaoks ning olenevalt aastaajast toidu ja veini valmistamiseks; külaliste peade määrimiseks, et neid tervitada saabumise puhul; matusetalitustel. Kuna lõhnaaine oli hinnatud, siis oli ta osaks igapäevasest elust.

Jes 39:2 „Ja Hiskija tundis neist rõõmu ja näitas neile oma varaaita, hõbedat ja kulda, kalleid rohte ja parimat õli..”

Judaistlikus traditsioonis on alati olnud tihe side lõhna ja valguse vahel; alates Aaronist, kel kästi süüdata lambid ja samal ajal põletada altaril suitsutusrohtusid. „Lambid” on seitsmeosaline küünlajalg, mida tuntakse menorah nime all; see on olnud judaismi sümboliks 3000 aastat ja kujundatud taime eeskujul. Iisraelis kasvab nii palju tugevalt lõhnavaid taimi, millel on menorah kuju, nii et on raske öelda, millise liigi järgi ta just valmistatud on ja üldine termin „moriah taim” on omistatud neile kõigile. Salvia Dominica ja Salvia palaestina on tõenäolised kandidaadid. Nad on mõlemad salvei variandid. Sabati õhtul tuletavad juudid meelde lampe ja suitsutusrohtu Jeruusalemi templis, kui nad õnnistavad havdallah-küünalt ja vürtsidekasti. Kasutatakse erinevaid liike, aga mürti on kutsutud „peamiseks lõhnataimeks Iisraelis” ja sageli seda võimalust mööda ka eelistatakse. Vürtsidekasti kutsutakse hadassiks, mis tähendabki paljude Ida-Euroopa ja Hispaania ning Portugali juutide jaoks mürti. (Tekst pärit V.A.Worwood „Lõhnavad Paradiisid”)

Ristiusu traditsioon

Mk 16:1  „…Ostsid Maarja Magdaleena, Maarja, Jakoobuse ema ja Saloome lõhnaaineid, et minna teda võidma”

Oma sünnist kuni surmani oli Jeesus teadlik lõhnaainetest. Kui ta Petlemmas sündis, tõid kaks kolmest targast talle viirukit ja mürri. Peale tema ristilöömist ja haudapanekut tulid kaks Maarjat ja Saloome teda võidma „ magusate rohtudega”, nagu oli tolle aja komme.

Fi 4:18   „Mul on nüüd kõike ja mul on rohkesti; ma sain küllalt, kui ma Epafroditoselt võtsin vastu, mis teie olite lähetanud magusa lõhna ja armsa ohvrina, mis on Jumalale meelepärast.”        

Sõna „savour” tähendab piiblis sageli „lõhna”, olenevalt sellest, millist versiooni te loete. Piibli aegadel tähendas see sageli ohvrianni lõhna, mis tabernaaklil koosnes nii lihast kui suitsutusrohtudest. Selleks otstarbeks oli kaks altarit – vasest ja kullast. Komme kasutada  kahekordset ohverdamist võib muuta piibli kirjeldused segadusse ajavaiks, sest kohati on raske mõista, kas „magus lõhn”, mis Jumalale meelepärane, tähendab põlevat liha või põlevat suitsutusohtu või mõlemat.

Sõna „savour” kasutati ka „ohvri” tähenduses laiemalt, nagu siis, kui Paulus rääkis efeslastele: „ Ja minge rahus, nagu Kristus on meid alati armastanud ja kelles meil on lunastus tema vere läbi. „Korintlastele ta ütles: „Sest meie oleme Jumalale Kristuse hea lõhn…”   „Savour` i” all mõisteti siis ohvrit, kui räägiti metafoorselt, nii et kui ei olnud „savour` i”, tähendas see The Illustrated Bible Dictionary järgi hoolimatust või rumalust ja tugevuse puudumist. Seal seisab: „Midagi on puudu Jumalast inimestel või Jumala austamisel, kui seal ei ole „savour` i”.

Jk 5:14-15  „Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu enese juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda õliga Issanda nimel. Ja usu palve päästab tõbise ja Issand teeb ta terveks; ja kui ta on pattu teinud, siis see antakse temale andeks.”   

Õli oli piibli aegadel väga tähtis varandus. Seda ei kasutatud mitte ainult toidu tegemisel ja lampides, vaid ka haavade määrimiseks ja arvestades tema kasulikke omadusi, võeti haiguse ajal ka sisse. Enamikul juhtudel kasutai lihtsat ja puhast oliiviõli. Lõhn lisas õlile teise dimensiooni, andes sellele sügavama, spirituaalsema tähenduse ja seda kasutati näiteks püha õlina preestrite ja pühade objektide võidmiseks. Lõhnastatud või mitte, seostus õli loomuliku headusega. Psalmis 23, mis algab: „Jehoova on mu karjane, mul  pole millestki puudus!” ning jätkub: „sa võiad mu pea õliga, mu karikas on üleni täis!” ja psalmist 133 loeme: „kui hea ja armas on see, et vennad ka üheskoos elavad! See on nagu hea õli pea peal, mis jookseb maha habemesse, Aaroni habemesse.”

Kristlik kirik on suhtunud võidmisse mitmeti, lisanud ja mitte lisanud lõhnaaineid. Kes on kasutamise vastu, neil  on see lihtsalt tarbetu või siis tundub, et kasutamine on pooleldi maagiline tegevus. Seda suhtumist võib mõista, kuna lõhna kasutati mõningate religioossete gruppide poolt, kes olid Kristuse vastased ja kummardasid teisi jumalaid. Et ennast eraldada, keelasid algkristlased praktiliselt suitsutusrohtude kasutamise.

Võidmisse puutuvalt muutub vaidlus palju keerulisemaks, sest tuleb arvesse võtta mitmeid aspekte: selle kasutamise ristimistalitusel, leeritamisel, tervendamisel, viimsel võidmisel, preestrite ordineerimisel, kirikute ja rituaalsete objektide pühitsemisel ning kuningate ja valitsejate kroonimisel. Aastate vältel on arvamused erinevates paikades sakramendi osas lahku läinud – kas üldse peab õli kasutama ja kui, kas siis peab see olema lõhnastatud või mitte. Vastuväited on keskendunud arusaamisele, et mitte midagi füüsilist – nagu õli näiteks – ei saa olla Jumala armu vääriline; Jumal seisab füüsilisest kõrgemal, nii et pole vaja mingeid füüsilisi komponente. Läbi sajandite on olnud väga palju debatte selle üle, kuhu piir tõmmata, ja tänapäeval leiab kristlik kirik end kõigi nende eriarvamuste tõttu osaliselt ummikus olevat. Inglise kirik üldiselt ei salvi, ei puhta ega lõhnastatud õliga. Lõhnav võideõli  on oluline osa tseremooniast, kui kroonitakse tulevast monarhi. Teisest küljest jälle õigeusu kirik kasutab puhast oliiviõli sakramentidel, nagu ristimistalitusel  ja pühal salvimisel, ja lõhnastatud ristimisõli järgneval ristimisel või kui uus usule pöördunu on kirikusse vastu võetud. Paljud kaasosalised on aastate vältel uskunud, et õli , eriti püha ristimisõli või parfümeeritud õli on mingis mõttes seotud Püha Vaimuga.  Aga Eisenhoferi  ja Lechneri järgi (The Liturgy of the Roman Rite), on õli lihtsalt pühitsemise sümboliks. Isiklikus vestluses seletas kirikuõpetaja Allen Morris, et see pole katoliiklik doktriin, „õli allub olemuslikule muutusele, nagu see sünnib leivaga armulaual.” Lõhnastatud õli kohta ütles ta:

Lõhn on iseäranis oluline nende võidmiste juures, mis annab võitud inimesele või objektile teataval viisil tähtsuse Kristuse jaoks. Mitte ainult preestritele ja piiskoppidele nende ordinatsioonil, vaid igale inimesele tema ristimisel ja altarile, mis pühitsetakse vastavalt nende pühalikule otstarbele.

Vene õigeusu kiriku liige Gillian Crow jagas oma arusaama lõhna kasutamisest selles religioonis:

Reeglina on ortodoksse palve eesmärgiks tuua taevane maa peale ja väljendada Jumala armastuse ilu. Seega püüab kirik olla ilus igal moel, ka lõhna kaudu. Ortodoksidel ei ole midagi, mis poleks ilus… Jumala koda peab olema magusalt lõhnav… Sest ortodoksid peavad inimolendit unikaalseks koos tema keha ja hingega, neid mõlemat armastab Jumal ja mõlemad on määratud pääsema igavesse ellu – nagu näitas lihakssaamine, Jeesus Kristuse elu, surm ja ülestõusmine, saab Jumal inimeseks. See nõuab kehalt koos hingega osalemist vaimses elus, just samamoodi kui hing jagab koos kehaga füüsilist elu. Seejuures on Jumala kummardamine ja palvetamine, nagu iga teinegi elu aspekt, nii füüsiline kui hingeline kogemus, milles keha ja hing osalevad. Palvetamine, olgu siis avalik või privaatne, kaasab kõik viis meelt, millest üks on lõhna tundmine.

Lõhna asutamise kohta spirituaalses kontekstis on väga palju erinevaid arvamusi, aga mitte rohkem kui on kristlikke traditsioone. Arvamused erinevad väga suurel määral, alates selle nägemises mõttetut patukustutust kuni usuni, et see sisaldab endas Püha Vaimu. Neile, kel pole kogemust aroomi võimalikust mõjust, võib selline segadus tunduda arusaamatu. Teatav vaenulikkus lõhna kasutamise suhtes võib tekkida sellest, et aroomi on vähe mõistetud. Näiteks eeterlikud õlid, mis saadakse üksnes naturaalsest lõhnavast taimmaterjalist, on sageli väga ravivate omadustega. Kui lõhnavad suitsupilved levivad inimrühmade kohale, võib arvata, et see puhastab atmosfääri, kuna teine, kes pole teadlik aroomi vibratsioonilistest ja ravivatest omadustest, võib mõelda, et see on vaid üks hookus-pookus. Ma tean, et eeterlikud õlid võivad sügavalt mõjutada vaimset taju ja usun, et see oli üheks põhjuseks, miks lõhnu vanasti nii ohtrasti kasutati ja kasutatakse ka tänapäeval. Mõned võivad lihtsalt arvata, et see „varjab ära halvad lõhnad” või nad pakuvad aroomi kasutamisele metafoorset või sümboolset seletust. Vaimsus on isiklik kogemus, aga ajapikku vast väärtustatakse aroomi kasutamist spirituaalses tähenduses ka kristlikus kirikus.  (Tekst pärit V.A.Worwood „Lõhnavad Paradiisid”)